Jaan Tätte

Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab.

Hakkan minema nüüd oma kitsast rada.

Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,

kus on peidet minu saabumise sadam.

 

Ja mu õnn võiks olla suur,

kui te ükskord, nähes kuud,

mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,

kui et – kurat teab, mismoodi tal seal läheb.

 

Uusi sõpru, usun, veel leian tollel võõral teel.

Aga mäletate, kuidas jõime viina.

Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel

võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.

 

Ja mu õnn võiks olla suur,

kui te ükskord, nähes kuud,

mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,

kui et – kurat teab, mismoodi tal seal läheb.

Kui et – kurat teab, mismoodi tal seal läheb?