Sõnad ja viis: Virve Köster

Valged kajakad kisavad rannal
punapäikese loojangu eel.
Tuulekeerises jõuavad randa
valged lained, mis murduvad teel.

Refrään:
Meri on, meri jääb, meri olema peab,
laine laksudes rannale lööb.
Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin,
lained mürinal randuvad siis.

Sinimeri, su vahusel pinnal
näkineide seal tantsimas näen,
ja meri on sünge kui hauas,
ei tähti seal vilkumas näe.

Refrään:
Meri on, meri jääb …

Näkineiu, sa punud mul pärga
merelainete sügavas vees,
vesiroosidest punutud paelad
minu ümber sa armutult seod.

Refrään:
Meri on, meri jääb …